1 mai läks esmalt magamise tähe all, siis sahmisime hoovi peal ja tegime ikka 1 mai tuld ka. Reedel jalutasime poodides ja parendasime Anneli aeda, et kõik oleks suveks valmis: võrkkiik, kiiktool, grillid, jne – kui vaid see suvi tuleks!
Laupäeval saatsime Mia ja Krisi lennukile ja ise suundusime Helsingisse kirsiõisi vaatama - nimelt on seal ühes pargis tehtud selline tore kirsipuude allee ja kuna need nüüd rõõmsalt õitsesid, siis me neid uudistama läksimegi. Seal lähistel olid ka mõned grilliputkad, ja kuna meile mõlemile tundus, et üks väike kebab meile praegu sobiks, siis sõime esmalt selle ja siis suundusime kirsside vahele. Tagasi tulles, kuulsime juba kaugelt, et tuletõrje kimab ja peagi nägime mitut tuletõrjeautot ning need suundusid sellesama kebabi putka juurde, milles meie olime söönud ja kus nüüd suured leegid välja särasid! Loodame, et tütarlapsed ei pannud meie kebabi tegemise pärast oma putkat põlema! Lasime igaks juhuks ruttu sealt jalga, et meid sündmusega keegi ei seostaks ;)
Õhtul käisime veel lasteaias jalutuskäigul, kus Lexile väga meeldib – see on nimelt Nora vana lasteaed mis pandi juba sel ajal kinni kui Nora seal käis ja sellest asjast saati on see maja koos oma mänguhooviga seisnud tühjana. Kiikusime seal ja jooksutasime Lexit palli järgi.
Õhtul käisime saunas ja siis oligi aeg magama minna, sest hommikul suundusin varakult lennule Londonisse. Sealt ootas mind lend Hyderabadi, Indias. Lend oli täitsa tavaline, ei miskeid erilisi soove ega muid sekeldusi reisijatega. Kohale jõudes ootas meid +39 kraadi sooja ehk siis üsna palavik. Kohale jõudes ei tundunud asi tegelikult üldse nii hull kuid kuna meil oli selajataga öölend, siis kutsus mind hirmsasti voodi ja pehme padi Tegin kiire une ja siis kimasin basseini äärde: ujusin veidike, siis pikutasin päikese käes ja peagi kolisin tagasi tuppa ning heitsin uuesti magama. Nii et seekord ma isegi ei väljunud hotelli territooriumilt, aga vahest on meie elukutse omanikel ka selliseid trippe vaja
Tagasilend möödus samuti vahejuhtumiteta. Ning sain ka koju enam vähem kiirelt. Järgmisel hommikul ootas mind maniküür Julia, kuhu ma muidugi tahtsin minna kleidija tagiga, õnneks sai Mulka mind ikka ukse pealt kinni ja arvas, et ehk panen siiski rohkeid riideid selga. Panin siis pikad püksid ja jope, pärast olin õnnelik, et jope taskust leidsin ka kindad – need kulusid lausa marjaks ära! Hea meelega oleks isegi mütsi pähe pannud kuid paraku seda ei olnud mul kaasas. Pool pead oli küll miskil hetkel täitsa külm.
Reedel suundusin tagasi Londoni poole ning lennates ei olnud mu kõrval häda midagi aga laupäeval kui tööle läksin, siis maandumisel Ateenasse oli mu kõrv lukus mis lukus. Lend oli mul graafikus Ateena, edasi-tagasi. Kuna mul midagi kaasas ei olnud, siis ma pidasin siiski paremaks tagasi suunduda Londonisse, isegi oma kinnise kõrvaga. Peale õhkutõusu kűll veidike kõrv leebus ja korraks oli vist isegi lahti, kuid maandumisel Londonisse oli see uuesti lukus mis lukus, ilma ühegi märgita, et ta veidike isegi liiguks miskis suunas. Kuna järgmisel päeval pidi mind ees ootama kolm lendu ja ööpeatus Firenzes, ning ülejärgmisel päeval jällegi 3 lendu, siis sain aru, et neid ma küll lennatud ei saa ja kuulutasin end haigeks. Hakkasin hoogsalt kohe ravima, sest ma ju ei saanud ka koju lennata. Uurisin veidi, et kuidas mul on võimalik rongi või bussiga hakata kodu poole liikuma aga sain aru, et see on nii ajamahukas ja rahaliselt kulukas ettevõtmine, et pigem arvasin oodata ja loota, et ehk mu kõrv hakkab paari päevaga ikka liikuma ja veidike lahti minema. Esimese öö võtsin iga 4 tunni tagant Sudafedi, lootes et ehk midagi muutub. Järgmisel päeval jalutasin ühes ja teises kohas ja lugesin raamatut ja vaatasin filme ning kõrvaga ei olnud mingeid muutusi. Enne magama minekut siiski midagi hakkas vaikselt liikuma, ning hommikuks oli olukord ka selline, et julgesin siiski suunduda lennuki peale. Väikesete abivahenditega pidas mu kõrv mõlemad lennud vastu ja ma sain koju.
Järgmisel hommikul tegin kohe joogat ja õhtul käisin Erkiga kokku saamas Flower Garden cafes – mis oli tore nagu alati ja siis käisime teatris, vaatasime Theatrumis etendust Soo, mis oli väga hea ja kus kõik näitlejad tegid suurepärased rollid.
Siis oli veel üks kiire hooldekodu vahetus, mis möödus muidugi ruttu ja joostes nagu sealsed päevad ikka.
Saime kokku Emad-Tütred pundiga, seekord kohtusime Siga la Vacas ja see oli väga tore koht. Veidike oli keeruline kõike seda liha ära süüa aga saime hakkama.
Sain kokku Anuga, tegin talle niemlt instruktaazi kuidas käib minuga tööl kaasas olemine ja üldse stand-by reisimine – Anu on küll kunagi ammu olnud Reeda ja minuga ühel reisil aga see oli nii ammu, et pidime veidi meeldetuletusi tegema, et mida ja mis hetkel kellelt küsida ja kellele mida öelda.
Ning õhtul, uhke vihmasaju taustal sain Mirjamilt kätte meie uued rõdutoolid, mis Kris oli Porvoos soetanud aga kuna neid ei saanud lennukiga ära tuua, siis ootasid need seal autoreisijat. Ja nüüd Mirjam need meile kätte toimetas, üheskoos kastiga mille sisse me saame nüüd hakata peitma asju mida me tahame rõdule panna aga ilma, et vares need ära varastaks. Kast on nimelt kaanega ja loodetavasti hoiab varese eemale.
Laupäeval olin jällegi hooldekodus tööl ja seekord oli siis selline päev, et ka minu vahetuses keegi suri – kliente on meil surnud ja küll ja ka selles osakonnas kus mina töötan, kuid minu vahetuse ajal ei ole mul veel ühtegi klienti surnud ja nüüd siis see juhtus. Kusjuures, proua Velli ei tundunud ei hommikul ega ka lõunal ega ka veel õhtusöögi ajal selline, et enne Aktuaalset Kaamerat parematele jahimaadele suundub. Aga nii see läks, eks tal oli pikk elu ka seljataga nii et lihtsalt saabus tema aeg minna mujale. Hetke mil ta lahkus me ei näinud, avastasime ta peale veidi kella 21, lihtsalt istus omal voodil, silmad lahti ja ei hinganud enam. Eelmine kord käisin teda vaatamas kella 19 ajal, nii et selle kahe tunni sees oli see juhtunud. Lasin voodi peatsi alla ja surusin Velli voodisse pikali, üritasin silmi kinni saada…aga see oli veidi keeruline, kolleeg parasjagu möödus sealt toast ja tuli mulle appi. Saime ikka silmad kinni, siis helistasime kiirabisse – nemad peavad surma tuvastama, meil selleks õigust ei ole. Ning siis helistasin proua tütrele, kes oli tema kontaktisikuks, sest ei soovinud talle helistada kuskil keset ööd kui kiirabi on juba ära käinud – kiirabi jaoks ei ole see ju prioriteetne kutse – tähtsam on, et nad jõuaks abivajajateni keda on veel võimalik aidata aga pr. Velli jaoks ei saanud nemad enam midagi teha. Tütar võttis telefoni ja kohe kui ma ütlesin kust ma helistan, arvas juba ise ära et Velli lahkus Kiirabi tuli umbes pooleteist tunni pärast, siis helistasime matusebürosse, nemad tulid umbes tunni pärast ja nii meie Velli meie juurest ära läks. Puhka rahus!
Pühapäeval olelesin niisama kodus, käisin vist ka ujumas – ühel päeval oli meri minususguse jaoks täitsa soe – ehk vast 13 kraadi!
Uut nädalat alustasin Kätliniga jalutuskäiguga Rohuneeme tipus metsas jalutuskäiguga, ja siis istusime veidi Paadis ja vaatasime merd. Õnneks ei sadanud vihma aga veidi oli ikka jahe.
Jõudsin veel ühe hooldekodu vahetuse teha, seekord ei juhtunud midagi eriti huvitavat.
Ning siis jalutasin Kristiga jällegi Rohuneeme tipus metsas ja suundusime jällegi Paati – sest meil nende söögikohtadega siis veidike napib, eriti nendega kus väljas istuda saab. Seekord oli ilus päike ja saime päikese käes mõnuleda.
Ja järgmisel päeval oli aeg suunduda lennujaama, seal sain kokku Anuga ja me suundusime koos läbi Helsingi Londonisse. Istekohad lendudele olid meil olemas, ootasime väravas kui Anu teadis rääkida, et hommikul oli üks lend tühistatud – vaatasin siis igaks juhuks uuesti meie pardakaarte ja selguski, et meilt olid kohad ära võetud ja meid tagasi pandud ootelehele. Otsustasime siis värava-agentidele teada anda, et oleme nõus end pooleks jagama ehk et üks läheb kohese lennuga ja teine järgmisega. Tüdrukud andsidki mulle uue pardakaardi kohaga, sest sellel lennul üks koht oli ja palusid meid siiski ootama jääda, et ehk tekib teine koht ka. Vahepeal juba saime teada, et saame siiski mõlemad peale: üks klapptoolile ja teine siis päris kohale, kuid siiski jäime veel ootama, et ehk keegi päris reisijatest ei tule kohale, ja nii juhtuski – 4 reisijat otsustasid mitte kohale ilmuda ja seega me saime mõlemad korralikud kohad salongi. Pardale minnes oli seal minu endine kolleeg Estonian Airist, Valerié, kes nüüd siis Norras tööl ja tänu temale oleksime saanud klapptoolile, kuna ta oli minu nime reisijate nimekirjas juba eelmisel õhtul märganud ja seega meeskonnaga rääkinud kui avastas, et meid on tõstetud tagasi ootelehele ;) Nii tore on ikka endisi kolleege kohata!
Edasi läks meil veidi kergemini, sest Londonisse olid kohad meil juba olemas.
Londonis oli Anule juba määratud airside pass ehk et keegi pilootidest oli juba talle kindlustanud vähemalt klapp-tooli, õnneks sai Anu siiski pilootidele broneeritud äriklassis kahest kohast ühe, sest kuigi need kohad on pilootidele bronnitud ja neid tavareisijatele ei müüda siis ei ole ma veel kordagi näinud, et keegi pilootidest neid kasutaks, sest neil on olemas ka oma puhkeruum, kus sellel lennukil on samuti 1 tugitool kus nad soovi korral istuda saavad.
Pea 14 tunnine lend möödus üsna kiirelt. Seekord töötasin vahelduseks ise ka äriklassis, ning minu vahekäigus oli üks proua ja härra kes oli olnud sellel Singapore Airlinesi lennul mis sattus üsna keerulisse turbulentsi mille tulemusena nad pidid oma teekonnal tegema vahemaandumise Bangkokis ja kus üks reisijatest ka suri, paljud said aga raskelt vigastada. Proua rääkis kui õudne see kõik oli olnud ja kuidas seekordne lend ongi tal esimene peale seda õnnetut juhtumit. Kuna neil on aga lapsed ja lapselapsed Austraalias siis kord aastas nad ikka tahaks neile külla minna ja seepärast peavad nad lendama ikka ja jälle seda marsruuti. Proua ja härra samuti, hoidsid oam turvavööd terve lennu korralikult kinni ja kui lennu keskel vahepeal pandi rihmad kinni, siis jooksin ma kiirelt proua juurde kontrollima, et kõik oleks temaga korras – ta oli veidi ehmunud ja küsis, et kas on teada, et tuleb rohkem raputamist või on see pigem ettehoiatav. Rääkisin ja rahustasin prouat, et pigem on see ettevaatuseks, et teadaolevalt ei olnud meie teekonnal keegi miskitest turbulentsi juhtudest teada andnud. Jutustasime siis veidi niisama maast ja ilmast, kuni rihmad uuesti maha said ja proua sai uuesti magamisega tegelema hakata.
Singapuri jõudes suundus Anu edasi Sydneysse, ja mina hotelli, kus jõudsin veel kiire ujumise teha enne kui bassein õhtuks kinni pandi.
Järgmisel hommikul suundusin uuesti basseini ja siis ostutuurile, kuna mul oli väike nimekiri asjadest mida sugulastel-tuttavatel oli Singapurist vaja – mulle sellised ülesanded meeldivad, see annab miski tegevuse ja kohustuse, ning ikka on huvitav näha uusi kohti. Väljas oli kohutavalt palav, nii et vahest oli täitsa hea olla konditsioneeritud ostukeskuses.
Anu oli selleks ajaks juba jõudnud Ulurusse, uudistama Ayers Rocki, kus ta tegi helikopteri tuuri päikeseloojangul, hommikul uudistas miskit ajaloo etenduse päikesetõusu saatel, ja lõunal suundus jällegi lennukile, et tagasi Sydneysse minna.
Järgmisel päeval kohtusin ma Wendyga, kellega sõime hommikust ja jutustasime – Wendy käib nüüd ju tööl ja seega oli huvitav kuulata tema muljeid kontorielust. Enne Sydneysse suundumist jõudsin veel ujuda ja siis oligi aeg suunduda kiirele lennule, seekordne lennuaeg oli vaid 6.30, Sydneysse.
Lend oli üsna nii kiire, et meie puhkeaeg oli umbes tunnike, mille jooksul ei jõudnud veel magama hakatagi. Varahommikul jalutasin juba Anu hotelli suunas, siis tulime meie hotelli ja siis suundusime kohvile, edasi leidsime WildLife Sydney Zoo, kus lubati Austraalia Big 5 loomad kõik meile ära näidata. Ei lasknud me ennast kaua veenda ja kaua ei pidanud me otsima – kängurud olid kohe rõõmsalt kohal, siis ka vombat, krokodillid, koaalad, ning ennem väljumist tegime veel eraldi väikese tiiru tagasi ja otsisime üles nokklooma. Eelnevalt ei olnud me teda kuidagi märganud! Nii, et tõesti olid kõik kohal ja näitasid end meile. Lisaks oli veel muidu loomi milliste nimesid eesti keeles ei teagi.
Edasi suundusime tervistavale joogile, sest kell oli juba pea-aegu lõunas. Siis jalutasime mööda rannikuäärt kuni Sydney Sadamasillani ja ooperimajani – tegime loomulikult ooperimajas kiire tiiru ning edasi suundusime praamile ja sõitsime Watsons Baysse, kuna vihma hakkas sadama, siis loobusime Manlyst ja muudest variantidest. Watsons Bays suundusime kohe esimesse pubisse, jõime ja sõime ja uudistasime vaateid. Vihmasaju tõttu jäi edaspidine jalutuskäik ära
Peagi suundusime tagasi Sydney sadamasse, ning istusime kruiisilaevade baari ja ootasime valgusfestivali installatsioonide algust. Peale esimest kokteili need hakkasidki ning valgus-show ooperimaja peal oli väga tore. Siis jalutasime veel veidi ümbruses ja vaatasime erinevaid valgusefekte, ja inimesi ja väga tore oli.
Ja siis juba kutsus meid voodi ja me suundusime hotellituppa magama.
Hommik oli varajane, ja suundusime Bondi Beachile, et vaadata päikestõusu mis kahjuks pilvede kohalolu tõttu sel hommikul jäi ära Ning siis jalutasime mööda rannikuäärset rada Coogee rannani, kus mina DANGER sildi all ujusin ja sõime hommikusöögi ning siis suundusime tagasi hotelli ja oligi aeg end Singapuri lennuks valmis seada.
Õhtuks olime kohal ja kimasime jällegi magama.
Hommikul suundusime sadamasse ja sealt Sisters ehk siis Õdede saarele, kus mõnulesime rannas ja ujusime ja tegime väikese pikniku ning uudistasime erinevaid suuri tankereid.
Peagi suundusime veel Kusu saarekesele, ja vedelesime seal rannas ning päevitasime ja ujusime, ehk et see oli meie puhkuse päev.
Peagi oli aeg tagasi praamile minna ja tagasi mandrile suunduda. Hotellis tegime riidevahetuse ja kuna me eriti kaugele ei viitsinud minna, siis leidsime oma hotellist esmalt kokteilibaari, kus me erinevaid kokteile maitsesime ja siis leidsime ka Michelini äramärgitud restorani, kus me üsna mitmekäigulise söögi sõime, mille iga käik oli suurepärane.
Järgmisel hommikul ärkasime teate peale, et meie lend on tühistatud kuna lennuk oli läinud Sydneys katki ja ei olnud sealt lahkunud. Seega meie meeskond suundus õhutl tagasi Londonisse reisijatena, meie teise lennuga. Anule aga soetasime Finnairi pileti ja lootsime parimat.
Kuna vihma sadas, ilmselgelt oli Singapur kurb, et me lahkume, siis suundusime kokteilibaari Atlas, mis asub arhitektuuriliselt ning sisedisaini poolest ühes väga huvitavas hoones Singapuris. Õnneks saime siiski laua, kuigi see koht on selline, et peaks laua ette kinni panema. Mina jõin igaks juhuks vaid alkoholivabu jooke, kuid Anu maitses mitut kokteili ja me sõime ka väikese söögi – see oli üks väga tore koht! Ma olin selles hoones ka ennegi sees käinud kuid mitte sealses baaris, nii et oli midagi uut ja kindlasti lähen sinna veel.
Edasi jalutasime Kampong Glam nimelises linnajaos, ehk siis Sultani mošee ümbruses, uudistasime värvilisi maju ja saime kokku ka Wendyga, kellega jutustasime ja jõime kohvi ja olime lihtsalt rõõmsad.
Ning siis oli aeg suunduda hotelli, kus Anu pakkis asjad kokku ja suundus lennujaama oma lennule ja mina veel jõudsin basseinis ujuda, ning siis oli ka aeg omad asjad kohvrisse suruda ja suunduda meeskonnaga kokkusaamisele. Kuna nüüd oli Singapurist Londoni poole minemas vaid üks lend kahe asemel, siis olis ee muidugi pungil reisijaid täis ja me kõik saime istekohad lennuki tagumises otsas – mina olin veel õnnelik, et sain omale aknaaluse koha….mu rõõm sai kiire lõpu kui ma sinna kohale istusin, sest minu kõrval oli meesterahvas, kes ei olnud vist viimase kuu aja jooksul vett näinud ega pesemas käinud…Peale õhkutõusu läksin kööki meeskonna juurde ja ütlesin, et ma seal istuda ei saa, et kas ma kasvõi natukene aega saaksin olla köögis. Nad organiseerisid mulle ruttu alumise korrusel, tagumise ukse juures oleva klapp-tooli peale koha, kus ma siis kardina taga külmetasin aga vähemalt oli mul õhk! Kahjuks jäi mul tänu sellele vaatamata film, mille olin omale juba välja valinud aga no mis teha…Ja nii see pea 14 tundi mööduski ja me jõudsime Londonisse, mina sealt edasi Helsingisse ja siis Tallinna. Anu oli selleks ajaks juba ammuilma kodus
Kodus suundusin koheselt bussijaama, et minna Anneli juurde Üdrumale. Jõudsime veel kiirelt Risti burksis söömisega tegeleda, enne kui lahke proua uksed kinni pani
Hommikul sõitsime Kiltsi lennuvälja juurde, kus saime Mia, kes oli olnud kaitseväe laagris. Korjasime ta peale ja suundusime Haapsalu raamatukokku, sest Annelil oli vaja üks dokument allkirjastada ja selleks oli meil vaja arvutit. Peale seda rasket tööd leidsime Rado restorani, kus me siis kohe lõunasöögi tegime ja kuna meil oli ju autojuht olemas, siis jõime ka väikese veini – nagunii oli Haapsalus veinipäevade üritus ja miks siis mitte väike vein juua. Edasi suundusime ehituspoodi, et soetada aiakivid, mida oli vaja Anneli aeda laua ja toolide alla panna, sest need oli veidike sipelgate poolt ära söödud ja nende kaitseks panime nende alla nüüd kivid ja loodame, et ehk ühe hooaja saab veel lauda ja toole kasutada enne kui need päris otsa saavad
Siis oligi aeg hakata tegelema niitmise, ja grilli ja sauna ja maja kütmisega, ja veidike ka asjade kokkupakkimisega kuna järgmisel hommikul oli meie start väga varajane.
Saun oli mõnus ja Lexi istus kohe tükk aega lava kõrgeimal istmel
Pildil on siis nutiminutid enne magamajäämist :)
Hommik algas varakult, teel tehti meist pilti ja Mia sai ka puhuda, politseinik arvas ka, et kõrvalistujal ehk siis minul oli rihm valesti kinni, kuid tegelikult oli see vaid salli all peidus ja härra viisakalt vabandas ja me kõik naersime olukorra üle
Koduni jõudes kimasime kohe Julka juurde, esmalt mina ja siis Anneli. Siis sahmisime veel ringi ja õhtul käisime võimlemispeol kus esines ka Kris - see oli üks tore ja kiire üritus - algas hiljem kui välja kuulutatud ja lõppes varem kui välja kuulutatud :)
Ning vastu ööd suundusid Anneli ja Lexi laevale ja nii see maikuu otsa sai
